Lõpuks ometi oli koolivaheaeg käes, mida Joonas oli juba kaua oodanud. Nüüd võis ta hommikuti kauem magada ja rohkem aega oma huvialadele pühendada.

Poiss oli juba üsna kaua endale purjelaevukest ehitanud. Ja isa oli talle selleks lubanud koguni oma tööriistu kasutada.

Lõpuks värvis Joonas purjeka punaseks ja nii oligi tema laevuke valmis. Mastidele riputas ta valged purjed.

Uhkelt sammus poiss mere äärde oma väikest paati vette laskma.

Ta ei märganudki lähenevat poistekampa, enne kui üks poiss küsis:

„Kas sa ehitasid selle uhke paadi täiesti ise? Nüüd aga läheme meie seda ujutama.“

Ja enne kui Joonas jõudis midagi öelda, tõugati ta roostikusse pikali. Kui ta end vaevaliselt püsti oli ajanud, ei näinud ta poistekampa ega ka oma purjekat.
Joonas läks nutuga võideldes koju.

Mõne aja pärast nägi Joonas kesklinna kaupluse aknal oma kadunud purjekat.
„Isa, see on minu paat!“
„Kas sa oled selles päris kindel?“
„Jah isa, ma tean seda kaljukindlalt. See märk paadi ninas on ka minu pandud.“

Joonas tormas kiiresti müüja juurde. „See on minu paat. Ma ehitasin selle oma kätega.“
Isa kinnitas poja sõnu.

Jahmunud müüja selgitas: „Ostsin sinu purjeka ühelt poistekambalt, kuid võin selle sulle müüa täpselt sama hinnaga, mille ma ise paadi eest maksin.“

Joonas maksis oma purjeka eest nõutud hinna.
Koduteel rõõmustas Joonas: „Väike purjepaat, nüüd kuulud sa mulle kahekordselt. Esiteks ehitasin ma sinu ja siis ostsin ma su endale.“

„Kuid kas ka sina kuulud Jumalale kahekordselt,“ küsis isa.
„Miks siis kahekordselt?“
„Kui Jumal oli loonud inimese, siis kuulus inimene Jumalale. Kuid inimene tegi pattu ja kaugenes Jumalast. Kui Jeesus suri ristil meie pattude eest ja tõusis surnuist üles, siis võisime jälle kuuluda Jumalale.”

„Kuidas ma võin teada, et kuulun Jumalale kahekordselt?”

„Palu Jumalalt oma eksimused andeks ja sinust saab Jumala laps. Ja nii kuuludki sa Temale kahekordselt.”