Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Luuka 2:4-7
Maarja oli sellest üllatunud, mida ta kuulis. Ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja Teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks“ (Luuka 1:31, 32).
Maarja ei teadnud, kuidas see võib juhtuda. Ta oli neitsi. Ilma teda kehaliselt puudutamata pidi Jumal temasse asetama lapse. See oli ime!

Jumal andis Maarjale abikaasaks Joosepi. Ta pidi aitama Maarjal hoolitseda väikese Jeesuse eest. Joosep teadis, et Jumal on Jeesuse tegelik isa. Ingel oli Joosepile sellest teatanud. Võibolla ta teadis, mida prohvetid Päästja kohta ette olid kuulutanud.
Petlemmas ei olnud Maarja ja Joosepi jaoks kohta. Ja nii sündis Jeesus laudas. Piibel ütleb: „Ta mähkis Ta (Jeesuse) mähkmetesse ja asetas sõime“ (Luuka 2:7). See oli Jumala plaan. Kõik, mida prohvetid Jeesuse sündimise kohta olid ennustanud, läks täide. See väike sõimes lebav beebi oli maailma Päästja!