Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale. Jesaja 53:5, 6
Jeesuse käed olid välja sirutatud, kui sõdurid Ta ristile naelutasid. Valu oli kohutav. Jeesus löödi risti.

Pilkav rahvahulk parastas Teda: „On Ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla!“ (Matteuse 27:42). Kuid Jeesus ei astunud ristilt alla, sest Ta on Jumala Poeg. Jumal pani oma täiusliku Poja peale kogu maailma patu. „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud…“ (2. Korintlastele 5:21). Jeesus suri vabatahtlikult ristil, et kanda karistust, mille Jumal patu eest oli määranud.
Mõni tund hiljem tuli pimedus üle kogu maa. Jeesus hüüdis: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?“ (Matteuse 27:46). Täiuslik, püha Jumal ei suutnud vaadata oma Pojale, kes oli võtnud enese peale maailma patu.
Jeesus hüüdis: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“ ja suri (Luuka 23:46). Mõned sõdurid, kes olid näinud kõike seda, ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Matteuse 27:54).
Kui Jeesus kandis ristil karistust patu eest, tegi Ta kõik, et Teda Päästjaks kutsutaks.